Kuidas me asjadest vabanedes oma esimesed miljonid teenisime

Viimased poolteist aastat oleme asjadest vabanemiseks palju tööd teinud. Kui alguses oli selleks vaja ranget sisemist füürerit, siis hiljem kõlas peas juba sisseharjunud mantrana: “Kas mul on seda ikka vaja? Miks mul on seda vaja? Kas see teeb mind päriselt ka õnnelikuks? Ilmselt viieteistkümneks minutiks küll, aga kas ka hiljem?”. Peale neid küsimusi pani käsi ise asja riiulisse tagasi ja elu läks edasi ilma ühegi hilisema kahetsusnoodita.

No ja kui ostsimegi midagi, siis enamasti läksime odavamat teed ja ei pannud rõhku kvaliteedile, vaid pigem hinnale – et asi rahuldaks esmased vajadused ning hiljem poleks kahju seda ära visata või odavamalt maha müüa. Strateegiline eesmärk oli paigas: asendamatuid asju ei ole, Eestisse või järgmisse riiki midagi postiga end järele ootama ei saada ja seljakotid tuleb riigist lahkudes saada nii kergeks kui võimalik.

Mõned korrad kasutasime…

isegi vana head kõigesupermarketite “osta ja tagasta” nippi. No näiteks, mingil ajaperioodil tekkis mul naiselik totakas kinnisidee – tahaks ennast kaaluda! Seadsin sammud Warehouse’i ja ostsin 15 dollari eest kaalu ja…  kui kaalumised kaalutud viisin selle teatud aja pärast tagasi. Kokku lõpuks kuus korda! Muidugi esimesed kolm või neli korda ütles see päriselt peale paarinädalast kasutamist üles (või sai patarei tühjaks!!! või oligi halb partii…) “Not working? Would you like to have a new one or get your money back?” Kiire ja konkreetne.

Sellist vabadust kümmet kotti seljast vedades ei tunne.
Sellist vabadust kümmet kotti seljast vedades ei tunne.

Olime enda üle uhked.

Sisemine rahulolu voolas ja vahel tundsime end kui badass hipid, kes löövad vihmas tantsu ja kelle jaoks on asjadest sõltumine maailma suurim enesepiinamine. Aga õnneks või kahjuks on aasta selles kontekstis ikkagi piisavalt pikk aeg. Ja isegi kui ennast distsiplineerida ja kõik ratsionaalselt läbi mõelda, siis tahad või ei taha – kui päris äärmuslane pole, siis ikka koguneb

kadi vihmatants.

Kolm nädalat enne Bali lendu hakkasime kõiki riiuleid, sahtleid ja kola kriitiliselt piidlema. Tekitasime elutuppa kolm sektsiooni: asjad, mis tulevad meiega kaasa; asjad, mis lähevad äraviskamisele ja asjad mis on väärt uut elu. (Ei saa mainimata jätta, et sõna “asi” on nii mõnusalt tuim ja iseloomutu, et tahaks seda tarbetuse rõhutamiseks igas lauses kasutada.) Peale sorteerimist vaatasime nõutult meie ees avanevat kaost ja seejärel üksteist. Saime aru, et ei ole me midagi nii sõltumatud vabad hinged.  

Tundus õige aeg…

…võtta kasutusele juba Eestiski rakendatud meetmed (Loe ka: Viis põhjust, miks minna kirbuturule oma asju müüma). Tegime sama ka sel korral ja müüsime kõik vähegi väärtusliku, mille äraviskamine oleks raiskamine, Facebook marketplace’’is maha. Uue elu said meie suurte plaanide jaoks soetatud whiteboard – $15; muidu nunnu, aga kaasasvedamiseks väga ebapraktiline Instax polaroid – $70; reisiföön – 5$, plastikkastid $10, Droon $800, ukulele – $100, tööriistad ja veel hunnik muud pudi-padi, mida on isegi natuke piinlik üles loetleda.Whiteboard

Viimase alla läheb näiteks mittetöötav laser, mille krabasin online kaubamajas töötades oma jama rahvale mõeldud “haara, mida tahad” laopuhastusel taskulambi pähe. Panime selle müüki märkega “ei tööta, pole kasutanud”. Otsisime üles laseri originaalhinna ja seda vaadates tundus paslik meie oma $25 eest maha müüa. Ja nii uskumatu kui see ka pole, siis huvilisi ei olnud mitte üks vaid mitu. Meile tegi see muidugi palju nalja – saada suvalise, meie jaoks tarbetu asja eest lihtsalt $25. Siit ka õppetund: tarbimisahelat ei tasu alahinnata!

Paar päeva enne lahkumist…

…läksin Queenstowni tänavanurgal ja meie koduhoovis tehtud tehingute eest saadud sularahapurgiga panka ja peab tõdema, et teenitud summa tõi naeratuse näole küll. Indoneesia ruupiates teeb see ju lausa kiirelt arvutades… pisut rohkem kui 10 miljonit!

Ja kui ma räägin kodutänaval tehtud tehingutest, siis mõtlen ma kodutänava all midagi sellist. Foto: Teresa Liivak
Ja kui ma räägin kodutänaval tehtud tehingutest, siis mõtlen kodutänava all midagi sellist. Foto: Teresa Liivak

Kaks suurt kotitäit riideid ja jalanõusid viisime heategevuspoodi, Scrabble’i koos malega jätsime viimasesse majutuskohta külakostiks. Prügikast jäi meist maha piinlikult täistopituna (“kui sisse enam ei mahu, siis kõrval on ikka ruumi” stiilis). Talvejopedega lahkusime küll Queenstownist, kuid needki lõpetasid Sydney lennujaama prügikastis ja oma valgele kampsunile, mis oli Queenstowni karges hommikus hädavajalik, ajasin ma lennukis punast veini peale, seega selle “unustamine” enne Bali pinnale astumist oli asjade loomulik jätk.

“Kümme kilo maksimum!,”…

…ütlesin Henrile, kui oma järelejäänud asju piidlesin. Temagi näis võidurõõmus olevat ja pakkus enda mammona kaaluks 12 kilo. Kui kõik asjad lõpuks kokku said oli kott ikka paras tünn ja asjad tundusid vaevu ära mahtuvat. Lennujaama kaal kinnitas – olime liiga optimistlikud. Henri skooris 21, mina 15 kilogrammiga – ja olgu öeldud, et kolmandas kotis, mis meiega lennukisse tuli, oli kogu tehnikapark, nii umbes 7 kilogrammi.

Balile jõudes tegime meie esimeses ööbimiskohas veel ühe suurpuhastuse ja jätsime hunniku riideid ja Henri ilusad pruunid saapad maha, mille peale meile kohalik teenindustiim järele jooksis ja murelikult asjaolule tähelepanu juhtis. Ja kui kinnitasime, et me jätsime need teadlikult sinna, sest lihtsalt ei mahu kotti, särasid guesthouse’is töötavate poiste näod templitest rohkem – surusid aupaklikult kätt ja tänasid härrat. Meilgi oli hea meel.

Bazaar
Bazaarilt nii naljalt uusi asju juurde ei osta.

Pea kaks nädalat Balil…

…ja me endiselt vabaneme asjadest. Nii tasa ja targu oma “tarbimishundist” vabanedes oleme kogu maise mammonaga Uus-Meremaalt Balile jõudnud, et peagi Austraaliasse suunduda. Aga mis kõige tähtsam. Eelneva tulemusel ei tunne me end oma asjadehunniku all nagu oleks tarbetusest vaevatud. Ei jää teeääres seisma, pisar silmanurgas, et maha istuda ja mõelda “Miks ma seda endale teen?” või “tulgu või maavärin – mina siit enam edasi ei liigu!”.

Respekt nende suunas, kelle jaoks on asjadest sõltumatus ja “äkki läheb vaja” mõtteviis igapäevaelu. Ja noh. Kui kõik maha müüa ja mitte nii palju tarbida, siis küll tuleb see esimene miljongi kiiremini!

Cheers,
Kadi ja Henri

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *