Meist

Et avastada maailma, laiendada silmaringi ja saada uusi kogemusi, alustasime 2016. aasta 1. septembril seljakotirändurite elu. Meie elu ja valikuid toetaski eelkõige eluetapp, kus me parajasti olime. Kui hakkasime reisimõtteid mõlgutama, püüdsime ühtlasi leida erinevaid ankruid, mis meid Eestis kinni hoiavad. Mis te arvate, kas leidsime?

Millega me Eestis tegelesime, et saime nii lihtsalt otsuse vastu võtta ja minna?

Kadi: Enne 2016. aasta saatuslikku esimest septembrit, mil Uus-Meremaale saabusime, oli minu igapäevatööks meediakajastuste leidmine erinevatele projektidele ja organisatsioonidele, tekstide toimetamine, meediamonitooring, sotsiaalmeedia haldamine ja kõikvõimalike kiireloomuliste loovlahenduste leidmine. Võin päris julgelt öelda, et armastasin oma töid ja tegemisi! Siiski hakkas sees kripeldama tunne, et pean mõneks ajaks aja maha võtma ning kõigest sammmukese eemale astuma. Olen oma praegust karjääri üles ehitanud alates gümnaasiumi algusest ning lähtunud alati põhimõttest – “iga uus võimalus on kogemus, mis rikastab”. Usun, et nii gümnasisti kui ka värske ülikoolilõpetajana ongi see ainuõige lähenemine. Et aga paremini aru saada, milline on minu jaoks “õige kombinatsioon” ja tulevikuleib – see päris oma asi -, vajasin pisut aega. Seega ongi minu Uus-Meremaa aasta peamine eesmärk avastada, kogeda, tunnetada ja olla nii palju hetkes kui võimalik.

Eestis ei valinud töö kohta ega aega.
Eestis ei valinud töö kohta ega aega.

Henri: Minu puhul oli otsus lihtne. Olin täiskohaga tudeng  ja otsisin uut väljundit. Minu viimane töökoht Eestis oli kinnisvara ühisrahastusplatvormil noorem-laenuhaldurina. Varasemalt olen leiba teeninud erinevates turismiettevõtetes. Kuna otseselt ühtegi tähtsat projekti käsil ei olnud, tegelesin kooli kõrvalt ainult võistlustantsuga. Kes mind teavad, siis olen vahelduva eduga tantsinud pea pool enda elust. Lisaks olen motohull, kellele meeldib ka teisi sellega nakatada.  Adrekarohketest aladest meeldib veel ka lohesurf, millega pole küll viimasel aastal väga palju tegelenud, kuid ehk tekib selleks Uus-Meremaal võimalus. Aeg-ajalt värvin kokku ka mingit jama klaveri taga. Niisiis hobid hobideks, aga otsustasin, et EBS-ist tuleb akadeemiline võtta ja kihutada Uus-Meremaale värskeid mõtteid saama!

Pilt pärineb ajast, kui Henri veel lohesurfiga aktiivselt tegeles.
Henri & lohesurf 

Kaua me oleme koos olnud ning kas tunneme end piisavalt kindlalt, et selline teekond ette võtta?

Kadi: Tutvusime Henriga sellises kohas nagu Protest. Henri tuli kusagilt udust, kutsus mind tantsima ja nagu mu heale kamraadile Karoliinale meeldib öelda, siis nii me tantsime siiani. Oleme praeguseks koos olnud üle kahe aasta ning usun, et selle ajaga oleme õppinud üpriski hästi üksteise kiikse tundma. Teame enam-vähem, kuidas teine inimene mingites situatsioonides reageerib. Usun, et see on enne ühise reisiteekonna ettevõtmist oluline, kuid olen ka veendunud, et reisimine toob välja kindlasti palju neid külgi, mida me üksteises veel näinud pole.kivides-3

Henri: Elu pikim suhe! Kui ma ennast kindlalt ei tunneks, siis ma oleks tulnud siia üksi. Usun, et tunnen Kadit juba piisavalt ning tean mis on tema “maitse”. Vahepeal siiski tundub, et naistel on imelikud tujud, mis muudavad meeste elu keeruliseks. Ei tea, kas siis päevad või mõni muu tegur :). Olen õnnelik, et Kadi on alati minu vastu olnud aus ning tunnistab nii minu kui enda vigu, eks see kergendab meie olukorda märgatavalt. Olen kindlasti valmis uuteks üllatusteks, mis meid ees ootavad. Koosolemine trippides, kus oled 24/7 kaaslasega koos, on intensiivne ja tõsine proovikivi meile mõlemale.

Ühisel teekonnal peame kindlasti üksteise juures arvestama, et…

Kadi: …Henriga võib tavaline jalutuskäik samuti seikluseks kujuneda. Ta kohe ei salli tavalist ja rahulikku kulgemist, vaid peab sinna mingi kiiksu või vimka juurde viskama. Seega tean, et kui Henri ütleb – “Oleme varsti kohal!”, siis tasub selle suhtes skeptiline olla.

Henrile meeldib igasugustes imelikes ja vähem imelikes kohtades lihtsalt rippuda. Ehk on see isegi väike kinnisidee?
Henrile meeldib igasugustes imelikes ja vähem imelikes kohtades lihtsalt rippuda. Ehk on see isegi väike kinnisidee?

Henri: …Kadile meeldib üle pakkida (ilmselt mõned naised tunnevad ennast hetkel ära), isegi kui lähme ainult üheks ööks kusagile on terve auto riideid täis. Saab olema tõeline dilemma, mida võtta või jätta.

 Kadi Henrist:

Henri (24) on sündinud matkamees, kes veedaks iga võimaliku hetke looduses ringi trippides. Lauset “Lähme jalutama!” ei tasu 100% tõepähe võtta, sest tavapäraselt suudab ta ka lihtsast jalutuskäigust seikluse teha. Kui Henri midagi pähe võtab, siis on raske tema meelt muuta. Seiklushimu tasakaalustab Henri sisemine muusik. Seega kui Uus-Meremaalt Valgre viise kuuleb, võib see suure tõenäosusega olla Henri, kes on leidnud kusagilt klaveri või akordioni. Igapäevaselt kannab Henrit elus edasi EBSi ärivaist, mistõttu võib ta täiesti juhuslikul hetkel välja käia järjekordse äriidee (aga nagu ta ise ütleb, siis ainult üks kümnest võib päriselt ka toimida). Uus-Meremaalt ootabki Henri värskeid mõtteid tulevaseks äritegevuseks, uusi tutvusi, spontaansust ning suures koguses seikluseid!

Henri Kadist:

Kadi (24) on loomult tasakaalustav elukaaslane – enne mõtleb, siis teeb! Pole kahtlustki, et Kadi on meister sõnade ritta ladumisel, olgu selleks siis luule, mõni haiku või hoopistükkis näidend. Kadil on suurepärane oskus esindada ennast mitmel rindel korraga. Lisaks multifunktsionaalsusele on Kadi andekas pianist, kus lauluhäälgi klaverimängu varju ei jää. Kadi on Indie-kultuurne neiu, kes naudib meelsasti teatrit, festivale ja erinevaid laatasid, kus kindlasti pakutakse midagi meelepärast. Kadi motoks on: “Kui teen, siis teen hästi ja lõpuni!” poolikud projektid pole tema sõnavaras. Uus-Meremaalt loodab Kadi leida enda esikraamatu tarvis inspiratsiooni, rebida välja argipäeva rutiinist, avastada kohalikke kaltsukaid ning avardada silmaringi.